Paar aastat tagasi oli tiba edukama palgatöölise kuvandiks õllekõht, Rod Stewardi soeng, ere päevasärk koos vähemalt sama kriiskava lipsuga, masstoodetud ülikond ja Passat. Tundub, et jõmikad olid paar aastat krüounes, et naasta totramana, kui kunagi varem. Tiitel vanemmaakler või müügijuht on sujuvalt asendunud internetiturundaja omaga, rõve lips ja odav ülikond on jäänud. Ega ma neid loenguid eriti kuulanud ei ole ja ei taha ka. Ei tundu eriti usaldusväärne, kui tisler räägib südameoperatsioonist. Ja miks ma seda kõike üldse kirjutan, kui nende viplalade ettekandeid ei kuula? Tahaks tuttavatega kontakte hoida. Msnis või skypes suhelda ei viitsi, ammugi kokku saada, aga facebookis vaataks uusi pilte küll. Kahjuks jääb viimaseid aina vähemaks, sest igast rändom paska lendab nii palju peale. Solaariumid, kummiboksid, lõhnapoed ja litsimajad. Internetiturundus! 400 000 000 potentsiaalset klienti su higiste näppude all. Ja nii ongi - selle asemel, et vaadata klassiõde, kes kunagi veel ilus oli ja nüüd beebimasinaks on muutunud, saan ma hoopis lakkamatu pasalaviini erinevatest toodetest, mida kindlasti fännama peaksin, sest IGA 5. fänn saab tasuta iPadi ja BJ Stevelt endalt. Ei aitäh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar