Täna hommikul tundsin esimest korda sügise külma kallistust, mis pani mind 2010. aasta suvele tagasi mõtlema. Kuna kaheksani oli veel veidi aega, kõndisin Statoili ja ostsin ühe mahla. Istusin äärekivile ja mõtlesin oma suvele. Kajakad kaklesid pooliku hotdogi pärast, jäädes kõik kaotajaks, sest läbi nende parve tuiskas hõbehall Audi. Mul oli samasugune suvi. Hõbehall. Reisile ei jõudnudki, ei näinud langevaid tähti, ega põgenenud eluarmastusega Californiasse, aga julgen öelda, et armastasin seda suve ja see jääb alatiseks minuga, lõpuni ning edasi.
Pärast kooli lõpetamist (juunis) olen üpriski palju pidutsenud ning töö on jäänud tagaplaanile. Samas on see aeg olnud tohutult viljakas uuteks ideedeks, mida vihmastel sügisõhtutel täide viia. Pean südamest tunnistama, et olen viimasel paaril aastal alahinnanud sõprust, uusi suhteid ning kohti, arvates, et nad on vaid ajaröövlid, kes mu tulevikku söövad - eksisin. Olen sel suvel kohanud mitut fantastilist inimest, keda näeks hea meelega ka homme või kümne aasta pärast, nohuselt või olümpiavormis.Ja loomulikult aeg, mis on veedetud vanade sõpradega - hindamatu.
Ma loodan, et sügis tuleb vähemalt sama viljakas, kui lõbus ja inspireeriv oli mu suvi.
Aitäh
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar