Mu telekas käivitub igal hommikul kell 7. Hästi kõvasti, mis sunnib mind magamistoast välja loivama ning häält maha keerama (äratab tegelikult ka mu telefon, mis alustab 6.30, aga see ei toimi juba kuid, sest mu unetunnid on väga kokku kuivanud). Mu hommikud algavad CNN-iga, millelt tihti Terevisioonile üle lähen, sest üldiselt on viimasel ajal hommikustes uudistes ainult katastroofid, rahutused ja surm - mitte just parim noot hommiku alustamiseks.
Panen täisteraleivad rösterisse ja lähen vannituppa. Hommikuti ma enam dušši all ei käi - külm on, pesen hambad ja pea ning lõhnastan oma värdjalikust eesti talvest räsitud keha. Tuppa tagasi jõudes on röster oma töö lõpetanud ning võin leivad taldrikule asetada. Määrin neile Merevaiku või Creme Bonjoure, lisan singi või lõhe, suitsujuustu ning tomati. Täidan klaasi mahlaga ning istun diivanile.
Täna tutvustati Terevisioonis uut eesti filmi, mille režissööriks oli üks keskealine naisterahvas. Treilerit ma kahjuks ei näinud, sest käisin kusel, aga intervjuud küll. Tähendab, mitte tervet, sest uuristasin vahepeal kööginurgas greipi, aga osaliselt küll. Proua vastas esimesele küsimusele (mida ma taaskord ei kuulnud): "Arvan, et inimesed on unustanud, mis on tõeliselt tähtis. Pere...." Mitte nüüd sõna-sõnalt, aga kuidagi nii see kõlas. Viimasel ajal on taolist juttu päris palju kuulda. Oleks ma veidi paranoilisem, arvaks, et tegemist on kinnimakstud valitsuse hääletorudega, kes fookust probleemidelt kaugemale tirivad, aga tõenäoliselt see nii ei ole. Mind häirib pigem, kuidas keegi teine saab minu eest väita, mis on elus tähtis. Üldjuhul ongi selle väite aluseks perekond või mingi müstiline enesega tegelemine, mis teismeliste kontekstis jätab tiba naljaka järelmõtte. Niisiis, kuidas saab keegi väita, et perekond on kõige tähtsam? Võib-olla talle tõesti, aga milleks seda vaadet või mõnede jaoks isegi aadet, nii tugevasti peale suruda. Perekonnal on päris mitu pärssivat omadust, millest tihti ei räägita või ei arvestatagi nendega. Mina näiteks ei saaks oma asju perekonna kõrvalt aetud ning tegelikult ka ei julgeks neid ajada. Perekonda ei tohiks muuta kohustuseks, mis koheselt pärast koolilõpetamist seatakse ning selle mitte täitmisel homoks või perverdiks peetakse.
Tartu-Tallinn bussis kuulsin ma kolme aasta jooksul nii palju erinevaid lugusid, et neist võiks raamatu kirjutada. Iseasi, kes seda loeks.
Kord kuulsin ma kahe, vast nii enda vanuse või veidi noorema, naise juttu. Üks sõitis Tallinna oma poissi maha jätma, sest see oli teda petnud ning nüüd olevat kõik läbi. Sõidu põhjuseks oli tegelikult, tema enda sõnadega: "Ja siis ma pakun talle sellise seksi, et ta elu aega kahetseb, mida tegi ning jätan ta värdja maha."
"Õige!" kiitis teine näitsik takka.
"Tead, ma olen aja jooksul mõistnud, et kel peas midagi on, see on sealt alt...." ja mõlemad itsitasid.
"Täpselt, mul on ka nii. Loll mees kepib hoopis paremini!"
Buss oli muuseas rahvast täis, nagu alati.
Mis siis on elus tähtis? Vangile vabadus, preestrile usk ja narkomaanile süstal? Või mõtlevad ka nemad oma terve elu kestvas pimeduses, et jah, tegelikult on kõige tähtsam ikkagi pere.
Panen täisteraleivad rösterisse ja lähen vannituppa. Hommikuti ma enam dušši all ei käi - külm on, pesen hambad ja pea ning lõhnastan oma värdjalikust eesti talvest räsitud keha. Tuppa tagasi jõudes on röster oma töö lõpetanud ning võin leivad taldrikule asetada. Määrin neile Merevaiku või Creme Bonjoure, lisan singi või lõhe, suitsujuustu ning tomati. Täidan klaasi mahlaga ning istun diivanile.
Täna tutvustati Terevisioonis uut eesti filmi, mille režissööriks oli üks keskealine naisterahvas. Treilerit ma kahjuks ei näinud, sest käisin kusel, aga intervjuud küll. Tähendab, mitte tervet, sest uuristasin vahepeal kööginurgas greipi, aga osaliselt küll. Proua vastas esimesele küsimusele (mida ma taaskord ei kuulnud): "Arvan, et inimesed on unustanud, mis on tõeliselt tähtis. Pere...." Mitte nüüd sõna-sõnalt, aga kuidagi nii see kõlas. Viimasel ajal on taolist juttu päris palju kuulda. Oleks ma veidi paranoilisem, arvaks, et tegemist on kinnimakstud valitsuse hääletorudega, kes fookust probleemidelt kaugemale tirivad, aga tõenäoliselt see nii ei ole. Mind häirib pigem, kuidas keegi teine saab minu eest väita, mis on elus tähtis. Üldjuhul ongi selle väite aluseks perekond või mingi müstiline enesega tegelemine, mis teismeliste kontekstis jätab tiba naljaka järelmõtte. Niisiis, kuidas saab keegi väita, et perekond on kõige tähtsam? Võib-olla talle tõesti, aga milleks seda vaadet või mõnede jaoks isegi aadet, nii tugevasti peale suruda. Perekonnal on päris mitu pärssivat omadust, millest tihti ei räägita või ei arvestatagi nendega. Mina näiteks ei saaks oma asju perekonna kõrvalt aetud ning tegelikult ka ei julgeks neid ajada. Perekonda ei tohiks muuta kohustuseks, mis koheselt pärast koolilõpetamist seatakse ning selle mitte täitmisel homoks või perverdiks peetakse.
Tartu-Tallinn bussis kuulsin ma kolme aasta jooksul nii palju erinevaid lugusid, et neist võiks raamatu kirjutada. Iseasi, kes seda loeks.
Kord kuulsin ma kahe, vast nii enda vanuse või veidi noorema, naise juttu. Üks sõitis Tallinna oma poissi maha jätma, sest see oli teda petnud ning nüüd olevat kõik läbi. Sõidu põhjuseks oli tegelikult, tema enda sõnadega: "Ja siis ma pakun talle sellise seksi, et ta elu aega kahetseb, mida tegi ning jätan ta värdja maha."
"Õige!" kiitis teine näitsik takka.
"Tead, ma olen aja jooksul mõistnud, et kel peas midagi on, see on sealt alt...." ja mõlemad itsitasid.
"Täpselt, mul on ka nii. Loll mees kepib hoopis paremini!"
Buss oli muuseas rahvast täis, nagu alati.
Mis siis on elus tähtis? Vangile vabadus, preestrile usk ja narkomaanile süstal? Või mõtlevad ka nemad oma terve elu kestvas pimeduses, et jah, tegelikult on kõige tähtsam ikkagi pere.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar