Avalik blogi on veider asi. Veider oma vormis inimesele, kes ei ole ajakirjanik või kes ei soovi läbi oma blogi kindlat maailmavaadet jagada. See on ka üks põhjus, miks ma nii vähe kirjutan. Tööl ja teistes projektides toimub tegelikult päris palju huvitavat, aga sellest saan ma sõpradele ka niisama rääkida. Käisin nädalavahetusel väljas. Paljud käisid - ei ole ka eriline uudis.
Mulle meeldiks kirjutada oma tunnetest ja igatsustest, aga see ei oleks teistele lugeda, sest need kaks kaasavad alati inimesi ning kui aus see nende suhtes oleks?
Olen vahel mõelnud, et peaks salablogi või pigem päevikut pidama, sest kuigi esimene suudlus ei unune ja meenutus viimasest tundub iga päevaga erinev, siis on palju väiksemaid sündmusi, mis kuulsusetult unustusse vajuvad, kuid mille kadumist ma ei soovi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar