Täna oli Postimehes lausa kaks nupukest teemal: "Noored tahavad liiga palju palka, nende ootused on ebarealistlikud ning tööd ei viitsita ka teha." Mulle kui endisele võrdlemisi kõrgepalgalisele (seda siis Eesti mõistes) rearobotile ei tohiks sellised usutlused korda minna, aga millegi pärast lähevad. Teemadel kuidas noored tahavad ulmepalku ning võiks realistid olla on jahutud küll ja küll. Mis see realism siis oleks? Miinimumpalk? 500? 700? 1200? Eks see ju olene tööst ning oskustest, aga üksinda elaval inimesel on alla 700 euro ikkagi väga ebareaalne välja tulla, lisaks veel kui omatakse autot (liikuma peab, et tööle jõuda), õppelaenu, elatakse keskmises või viletsama-poolses üürikorteris, peale manni makaroni ning kirde saia tahaks veel midagi süüa ja üks kord kvartalis oleks ilus ka kinos filmi vaadata või restoranis söömas käia. Tüdruk, kes eeldab väljategemist või on niisama ülimalt kõrge hoolduskuluga, ei tule kõne allagi. Samuti reisimine, korteriost või tegelikult ka uuesti kooli minemine.
Ma ei tea, kas see on mu paranoia, aga firmadele tuleb ju perekonnaga töötaja meeletult kasuks. Olgu, vahel on lapsed haiged või sureb ämm ära, aga üldjuhul on Eesti töötaja, kel säästud praktiliselt puuduvad, täiesti lõksus. Väga keeruline on riskida oma pere saatusega ning vahetada töökohta, eriti teades Eesti töötajavaenulikke seadusi. Välismaale kolimine tundub isegi reaalsem, aga kas pere sellega nõus on? Keeruline. Samas on firmal super positsioon kus pigistada ja jällegi - võib-olla on see mu paranoia, aga nii tehakse.
Tagasi palkade juurde pöördudes. Ma ei väidagi, et Eestis peaks olema Vancouveri, Cupertino või Silicon Valley palgad, vaid need võiks olla protsentuaalses suhtes firma kasumiga (lihtsustatult). Osasid asju tehakse missioonitundest või tänu valiku puudumisele (vaata eelmine lõik), aga kui firma milles töötan teenib rahvusvahelisel turul (ma siinkohal ei viita "mina-le" kui endale vaid suvalisele inimesele) meeletuid kasumeid ning minu palga ja elamiskulude suhe on sel samal turul alumises pooles, siis mu meelest ei ole ju küsimust?
Hea on muidugi see, et peale kasvab uus ettevõtjate ja juhtide põlvkond, kes näevad asju veidi teisiti, aga kui suurem pilt nad alla neelab, mis siis? Mõtlen siin olukorda, kus regioonis on näiteks kümme ehitusettevõtet, kõik nad maksavad ametlikult miinimumpalka, petavad sellest tulenevalt oma töötajaid ning hoiavad riigimaksude mitte tasumisest kokku kenakese summa, mis edasi investeerida (üldjuhul küll auto või enda majakarbi alla, aga asi seegi). Katsu sa siin üheteistkümnenda firmaga välja tulla, kus ametlik palk, mis oskustöölisele vääriline ning nende haidega võistelda.
Arvan, et kõrgharitud spetsialist või oskustööline ei peaks Eestis alla 2000 euro tööle minema, kui just ei ole patoloogilist valitsusearmastust, eitamist või teises lõigus mainitud põhjust.
See on mu isiklik arvamus ja lähtun Eesti hindadest ühe iseseisva inimese kohta, kes maksab üüri-laenu, sööb tervislikult ning käib vahel väljas või kord aastast euroopa-aasia reisil. Naine ja koduloomad tulevad 3k:)
Cheers,
Gert
1 kommentaar:
Like.
Postita kommentaar