Ma tulen koju

Tere!

Täielik müstika kuidas püsiühendus, suurepärane ajakirjaturg, jõusaal pluss kogu mahemaduga seotud asjad ning paar eraprojekti võtab aja ja viitsimise blogida. Vahepeal on päris palju juhtunud ning kõigest siin kirjutada oleks mõttetu. Tegelikult oleks see tore, aga ma lihtsalt ei viitsi ning küsitav kas mu blogi kolm-neli huvilist seda lõpuni suudaks lugeda.

Peale mu viimast postitust käisin näiteks Särkänniemi lõbustuspargis. Minu puhul tähendas see pigem delfiinide vaatamist ning muidu ringikäimist, näiteks päris kõrges vaatetornis. Esimene atraktsioon oli minu jaoks päris karm ja nagu selgus oli see vist üldse kogu pargi kõige hullem asi olnud. Raputas ja keerutas päris vihaselt ja suure kiirusega, nii et maailm keerles ning maapinna kõrgus vaheldus murdsekundite jooksul. Peale seda sõitu oli mul süda natuke paha ja istusin delfiinode juures. Ühel sõidul käisin veel- oli rohkem minu masti sõit!

Peale seda on olnud veel palju selliseid asju millest ma kirjutaks ehk samal päeval, aga mitte nädal või kuu hiljem. Arvatavasti on olnud võrdses koguses treenimist jõusaalis, ajakirjade lugemist, üks uus lehekülg läks ülesse (küll mitte selline nagu mina tahtsin ja esitasin, aga vähemalt ma enda üleantud asjaga jäin rahule ja kui neile meeldib selline versioon kus värvid natuke paigast ära on- siis see on ju tore, peaasi et asi meeldib. Selleks neil selline CMS ongi.), veidike telekat, mahemadu süsteemide arendamist ja palju veel.

Nokia suvepeol käisin ka, täitsa tore oli. Söök polnud küll päris minu maitse, aga oli ok. Pärast väike ööklubi ring ja siis koju. Kell 5 oli linn ikka mõnusalt rahvast täis ning bussid samuti.

Ma ei väsinud, aga enam ei viitsi kirjutada.

Kõike head ja varsti kohtume juba Eestis!