Steven Levy “Hackers”

Lugesin nimetatud raamatust kaks peatükki ja peab tunnistama, et oli täitsa huvitav lugemine. Midagi väga uut teada ei saanud, aga vaevalt see selle teksti mõte oli. Lugedes tuli meelde, kuidas seitsmenda klassi eesti keele õpetaja rääkis Tartu Ülikooli esimesest arvutist, mis oli sama suur kui spordisaal või isegi suurem. Aastakese istuma jäänud Toomas ei tahtnud sellega kuidagi nõustuda, olles kindel, et see jutt on täielik lollus, sest kui suured siis selle arvuti nupud olid? Kaks korda kaks meetrit? Kuidas neid vajutada sai? Selle aruteluga läksid kaasa ka klassiõed ja sädistasid, et õpetaja on kergelt totakas; Mind see isiklikult väga ei paelunud, läksin pärast tundide lõppu hoopis korvpallitrenni ja ei mõelnud sellest olukorrast kuni tänaseni. Mõeldud. Kirjutatud. Tõenäoliselt ei maini seda enam kunagi.
Huvitav on näha, milline entusiasm inimesi edasi lükkas ja millise kirega midagi tehti. Mõtlen siinkohal raamatu esimest peatükki, mitte Toomast, tüdrukuid ega eesti keele õpetajat. Mõnes mõttes on see tohutu tegutsemisvajadus loogiline, ma käituks ka ise samamoodi asjaga, mis mulle südamest meeldib. Kuna lugesin seda juttu hommikul ja nüüd on õhtu ning olen natukene asja ka seedinud, on mul tunne, et loen läbi terve selle raamatu, sest see äratab hetkel kõvasti rohkem huvi. Võta nüüd kinni, kas asi on seedimises või niisama kellaajas.

Teises peatükis kirjutatud häkkerite eetikaga olen ma samuti suuresti nõus. Loetletud punktid nagu see, et arvuti muudab me elu kergemaks, arvutiga saab luua midagi kaunist ja ilusat jm õigustavad end igal hetkel ning mõneti visioonist on saanud tõelisus. Olgugi, et paljude ilusate asjade loomisel ei saa veel päris hästi läbi vabavaralisi programme kasutades, aga jällegi - see ei ole selle teksti mõte.

Üldjoontes oli kasulik lugemine, mis andis hea ülevaate viiekümnendate lõpus MIT-is arvutitega toimuvast ning meestest, kes vaid sellele hingasid. See lõik oli ainult natukene totakas:

Hacking parliamentary procedure was one thing, but the logical
mind-frame required for programming spilled over into more
commonplace activities. You could ask a hacker a question and
sense his mental accumulator processing bits until he came up
with a precise answer to the question you asked. Marge Saunders
would drive to the Safeway every Saturday morning in the
Volkswagen and upon her return ask her husband, "Would you like
to help me bring in the groceries?" Bob Saunders would reply,
"No." Stunned, Marge would drag in the groceries herself. After
the same thing occurred a few times, she exploded, hurling curses
at him and demanding to know why he said no to her question.
"That's a stupid question to ask," he said. "Of course I won't
LIKE to help you bring in the groceries. If you ask me if I'll
help you bring them in, that's another matter."
It was as if Marge had submitted a program into the TX-0, and the
program, as programs do when the syntax is improper, had crashed.
It was not until she debugged her question that Bob Saunders
would allow it to run successfully on his own mental computer.


Mu meelest väga reaalne ei ole oma naist niimoodi peedistada, aga eks ise teavad, targad ja suured inimesed:)