Täna juhtus üks ebameeldiv lugu. Umbes pool üheksa tagus keegi vastu ust. Külalisi ma täna ei oodanud, kuid läksin avama. Üksetaga seisis kaks küpses eas prouat, kellest üks kohe tuppa kargas. Tere, tere siis eks? Kuna selline käitumine on päris ebaviisakas ei osanud ma muud teha, kui küsida: "Et, mis te tahate?" Selgus, et tädid kontrollivad veenäite, sest kellegi arve oli 25 krooni suurem, seega varastab keegi vett ja kas ma arveid ei vaatagi? Tore. Üks neist hüppas vannituppa, kus veemõõtja oli tema jaoks väga kehvas kohas ning üldse olevat numbrid ka nii väikesed. Pakkumisele, et võin ka ise numbrid öelda, sain vastuseks mingi ebamäärase lause, et ehk ma luiskaks - nagu hoiaksin kõiki korteri kommunaalnäite peas... Kuna esimene proua sihile ei jõudnud, proovis sama tegevust ka teine. Tulemuseks saadi lõpuks 312. Tõenäoliselt oli sel numbril kehv astroloogiline väärtus ja mul kästi asi üle kontrollida. Mina sain arvuks 318 ning see ka kirja läks. Järgneva vestluse kohta ei oska ma ausalt öeldes enam mingit seisukohta võtta. Kõigepealt kuulsin uuesti, et veemõõtur on kehvas kohas ja üleüldse, et kas ma olen korteriomanik? Tegelikult jõudsin ma seda neile juba kaks korda varem öelda, see selleks. Enivei. Vastasin: "Et, ei. Mina ei ole omanik. " Selle peale arvas üks prouadest, et mida nad siis üldse räägivad ja kõik need üürnikud, tsiteerin: " Tuleks siit minema (või oli välja) ajada!"
Ehk ei olegi midagi paremat loota inimeselt, kes ilma mingit luba ootamata kargab jalanõudega täiesti võõra inimese korterisse, sealjuures sõnagi lausumata, aga mulle läks see küll suht korda. Uurisin, et mis näiteks mina isiklikult halba olen teinud, et mind tänavale peaks viskama? Mingit vastust ma loomulikult ei saanud, teine proua, kes kusjuures oli kõvasti toredam ja viisakam, poovis midagi siluda – a la, siin ei ole jah kunagi probleeme olnud, aga osadelel korteritel on muusika kõvasti jne. Bravuurikam prillidega naine oli aga juba koridoris ja koputas järgmise ukse taga. Uurisin talt veel ühe korra, et äkki ta vabandaks, või mis alustel ta nii haigeid lauseid loobib ja kas tal endal häbi ei ole? Siinkohal ma isegi tunnistan enda süüd, sest see toredam proua rääkis, et majakoosolekul ei olnud paljusid omanikke kohal. Koosolekust kui sellisest ma ausalt öeldes ei teadnudki ning siin mu viga ka seisnes - oleksin saanud selle enda korteriomanikule edasi öelda. Järgmine kord olen siis tähelepanelikum. Mu vabandusele, et mul on viimasel ajal päris kiire, kuna rabelen kooli, teadustöö ja päevatööga ühes IT firmas, sain vastuseks, sellise lause: " Mida te ülbitsete, meil kõigil on raske. Mul on näiteks inimene, kelle eest ma pean hoolt kandma! Nii et ärge ülbitsege!" Selles mõttes, et väga kahju, et proua kellegi eest hoolitsema peab ja keegi ei olegi väitnud, et minu elu on kellegi omast raskem, selgitasin lihtsalt ühte põhjust, miks ma seda ei märganud. Vot.
Miks ma kogu selle jutu siia kirjutasin? Mulle lihtsalt ei mahu pähe osade pensionäride ebaviisakas ja süüdimõistev suhtumine, mis kahjuks tundub vanemate kortermajadega kaasas käivat. Austus on kahepoolne protsess, seda ei jagata niisama haukumise eest kui vana oled. Loodan, et nad said oma veekaabaka kätte ja mu ülejäänud aeg siin toredas korteris mõõdub sellevõrra rahulikumalt :)
Ehk ei olegi midagi paremat loota inimeselt, kes ilma mingit luba ootamata kargab jalanõudega täiesti võõra inimese korterisse, sealjuures sõnagi lausumata, aga mulle läks see küll suht korda. Uurisin, et mis näiteks mina isiklikult halba olen teinud, et mind tänavale peaks viskama? Mingit vastust ma loomulikult ei saanud, teine proua, kes kusjuures oli kõvasti toredam ja viisakam, poovis midagi siluda – a la, siin ei ole jah kunagi probleeme olnud, aga osadelel korteritel on muusika kõvasti jne. Bravuurikam prillidega naine oli aga juba koridoris ja koputas järgmise ukse taga. Uurisin talt veel ühe korra, et äkki ta vabandaks, või mis alustel ta nii haigeid lauseid loobib ja kas tal endal häbi ei ole? Siinkohal ma isegi tunnistan enda süüd, sest see toredam proua rääkis, et majakoosolekul ei olnud paljusid omanikke kohal. Koosolekust kui sellisest ma ausalt öeldes ei teadnudki ning siin mu viga ka seisnes - oleksin saanud selle enda korteriomanikule edasi öelda. Järgmine kord olen siis tähelepanelikum. Mu vabandusele, et mul on viimasel ajal päris kiire, kuna rabelen kooli, teadustöö ja päevatööga ühes IT firmas, sain vastuseks, sellise lause: " Mida te ülbitsete, meil kõigil on raske. Mul on näiteks inimene, kelle eest ma pean hoolt kandma! Nii et ärge ülbitsege!" Selles mõttes, et väga kahju, et proua kellegi eest hoolitsema peab ja keegi ei olegi väitnud, et minu elu on kellegi omast raskem, selgitasin lihtsalt ühte põhjust, miks ma seda ei märganud. Vot.
Miks ma kogu selle jutu siia kirjutasin? Mulle lihtsalt ei mahu pähe osade pensionäride ebaviisakas ja süüdimõistev suhtumine, mis kahjuks tundub vanemate kortermajadega kaasas käivat. Austus on kahepoolne protsess, seda ei jagata niisama haukumise eest kui vana oled. Loodan, et nad said oma veekaabaka kätte ja mu ülejäänud aeg siin toredas korteris mõõdub sellevõrra rahulikumalt :)
4 kommentaari:
mul oli ükspäev postkastis kiri, et tahavad tulla veenäitu üle kontrollima. saatsin siis kirja vastu, et lepiks mingi mõlemale sobiva aja kokku ja enam ei võtnud keegi ühendust. ju siis polnud oluline.
Ma vihkan selliseid ülbikuid. Paraku olen sellistega pidanud palju suhtlema töö käigus ja mujal. Ja põhiline ongi kusjuures , et kui püüad suhelda viisakalt ja leplikult siis pööratake iga su lause ikkagi su vastu ja asi läheb nagu veel hullemaks su püüdlusest lepitust leida. Aga see on vist seebiooperite vahtimise tagajärg või mingi muu sissetalletunud viha nooremate vastu.
VÄRDJAD!
täpselt :)
Postita kommentaar