Lasteaias ma ei käinud, selle asemel luges vana-vanaema mulle igapäev erinevaid lasteraamatuid ja aitas võõramaa korvapallurite nimesid kaustikusse kanda. Tegelikult ma ühe nädala isegi veetsin lasteaias. Oli erakordselt jälk kogemus. Hommikul sunniti sööma ja teed jooma, öäk. Päeval, parimal ajal kui oleks saanud indiaanlasi mängida, vaenlase eest spioonina mööda maakera põgeneda, olla olümpiasportlane või punkar Villu, pidi hoopis magama ronima - keset päeva! Ühesõnaga, ääretult imelik tundus mulle see asutus ja loobusin.
Lasteraamatutes tahavad erinevad puuviljad ja muud toidud, et neid nahka pistetaks. Mina seda ei usu. Miks peaks täies elujõus banaan, õun või pähkel (kes isegi koore on ümber kasvatanud, et igasugu jõhkardid teda elusast peast ära ei mugiks) tahtma, et keegi ta valulisse surma saadab? Tummadele on lihtne sõnu suhu panna ja seda sadistlikud lastekirjanikud ka suurima mõnuga on teinud.
Teine lugu on muidugi jäätisega, tema ehk tõesti ihkab söömist. Mis te ise teeksite, kui teid on juba eelnevalt rullitud, keedetud ja sõtkutud. Teie keha on erinevatest kemikaalidest roheline, nahk kõva nagu vahvel ning tagatipuks peate te kogu oma ülejäänud elu istuma miinuskraadidel, ümber ainult õhuke paberilipakas või papituust. Jube. Sellise olevuse jaoks on tõesti surm läbi ablaste hammaste parim, mis juhtuda saab.
Täna hommikul meenus mulle veel üks eriti jõhker muinasjutt, kus niigi oma kodudest külma ja niiskesse keldrisse küüditatud kartul, porgand ning kaalikas olid viidud nii viimase piirini, et anusid enda heitmist keevasse vette! Kui suur peab olema see valu, kui murtud tahtejõud ja kui kindel veendumus, et homme on veel hullem ning ainult surm, olgu kui julm tahes, on ainsaks lunastuseks.
Lasteraamatutes tahavad erinevad puuviljad ja muud toidud, et neid nahka pistetaks. Mina seda ei usu. Miks peaks täies elujõus banaan, õun või pähkel (kes isegi koore on ümber kasvatanud, et igasugu jõhkardid teda elusast peast ära ei mugiks) tahtma, et keegi ta valulisse surma saadab? Tummadele on lihtne sõnu suhu panna ja seda sadistlikud lastekirjanikud ka suurima mõnuga on teinud.
Teine lugu on muidugi jäätisega, tema ehk tõesti ihkab söömist. Mis te ise teeksite, kui teid on juba eelnevalt rullitud, keedetud ja sõtkutud. Teie keha on erinevatest kemikaalidest roheline, nahk kõva nagu vahvel ning tagatipuks peate te kogu oma ülejäänud elu istuma miinuskraadidel, ümber ainult õhuke paberilipakas või papituust. Jube. Sellise olevuse jaoks on tõesti surm läbi ablaste hammaste parim, mis juhtuda saab.
Täna hommikul meenus mulle veel üks eriti jõhker muinasjutt, kus niigi oma kodudest külma ja niiskesse keldrisse küüditatud kartul, porgand ning kaalikas olid viidud nii viimase piirini, et anusid enda heitmist keevasse vette! Kui suur peab olema see valu, kui murtud tahtejõud ja kui kindel veendumus, et homme on veel hullem ning ainult surm, olgu kui julm tahes, on ainsaks lunastuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar