Oli soe ja ilus neljapäeva hommik, päike paistis ning päev tõotas head. Reelika ja Maarja, kes olid juba varakult Tartusse tulnud, et siit edasi Narva minna, kutsusid mind lõunale. Tegelikult kutsus vist rohkem Reelika, sest Maarja pidi (või tõenäoliselt tahtis) oma sugulase lõpetamisele minna ja üksi on ju nii igav oodata. Kuna ma ei olnud neid päris kaua näinud ja mõttetu arvuti ees kükitamine oli mind nii ära tüüdanud, läksin kiiremini kui oleks oodata võinud.
Mingil müstilisel põhjusel (tegelikult just seepärast, et nad ei ole Tartust) olid nad kohaks valinud Suudlevad Tudengid, mis on legendaarne oma halva teeninduse ja umbe situtud meeste peldikuga. Käisin kiiresti läbi R-kioskist, mis putkale omaselt tegeleb ka kiirsöögi müügiga. Ootasin kuni kaks rasvunud naist oma hotdogid kätte said ja ostsin paki suitsu. Vahemärkusena tahaks lisada, et ma ei ole viimase viie aasta jooksul nii palju suitsetanud kui käesoleva aasta esimeses pooles, aga see on mu enda rõõm ja hukatus. Suitsud käes astusin edasi. Suudlevate väliterrassile oli päris keeruline sisse pääseda, seega ronisin üles reklaamaia. Sõbrannasid kallistades kukkus kõrvale asetatud kõral maha ja jäi vait. Meie õnn, sest enne seda tuli sealt eriti võigast pop-muusikat, kusjuures veel eriti rõveda kõlaga. Tellisin kiirelt ühe õlle ja hommik võis alata. Hommik on samas veidi liialdatud, sest õlleklaasi tühjenemisel tagus raekoja kell lõunatundi ja tublid kontori inimesed tulid nautima parimat osa oma päevast. Siinkohal läks lugu huvitaks. Ma ei öelnud Suudlevate Tudengite kohta niisama legendaaselt halb, sest olen küüniline inimene, vaid kogemustest. Kunagi Playtechis töötades pidasime seal meeskonna üritust. Panime kinni eraldi ruumi ning tegime võrdlemisi suure arve. Kõike seda saatsid ettekandja kommentaarid, millest minu meelest parim oli: "Issand jumal jälle uued kokteilid, baarman laseb endale kohe kuuli pähe." Ilus. Teine hea mälestus on Heikoga lõunal käimisest, kui ootasime üle poole tunni teenindajat, aga ju neil oli midagi paremat teha. Neid olukordi on veel, aga see ei ole käesoleva postituse teema.
Loomulikult ei olnud ka seekord erand. Kuna minu õlu ja Reelika jook olid tühjaks saanud, soovisime veel mõned tellida, eriti põhjusel, et Maarja läks oma sugulase lõpetamisele.Olgu. Tellida me tegelikult ei saanudki, selle asemel ootasime ÜLE TUNNI aja teenindajat ja mõtlesime vahepeal juba lahkuda, aga kummalgi ei olnud sularaha ning seega ootasime. Ja ootasime. Ja ootasime veel. Lõpuks joogid ikkagi saabusid ja muremeel asendes ülikerge eufooriaga. Vahepeal juhtus veel niipalju, et sõber Margus tuli mingitelt suvepäevadelt ja ühines meiega, Reelika proovis väita, et Narva on äärmiselt tore koht, kus ma kindlasti käima peaks ja lisaks külastasin Suudlevate meeste tualetti, kus taaskord vett tõmmata ei õnnestunud. Õnneks, või minu ja kõigi teiste klinetide kahjuks, ei olnud seda võimalust ka eelnevatel. Seega vedeles potis korralik torn sitta ja pabereid. Ilus.
Mingil imelikul põhjusel otsustasin ma siiski Narva sõita, kutsuge seda sõprade armastuseks või seiklusjanuks, etteruttavalt võib öelda, et saatus otsustas viimase kasuks. Narva sõitu ma eriti ei mäletagi, välja arvatud üks telefonikõne Riiast, millest ma alles hiljem aru sain.
Olgu. Jõudsime Narva. Tore linn, täis venekeelseid reklaame, inimesi ja teenindajaid. Viimane lause ei ole irooniline, sest inimesed ise olid võrdlemisi toredad. Maandusime Maarja venna juures, kes on Narvas peakokk. Suvaline sõbrajutt aetud liikusime linna. Täpsemalt ühte kohta, mis vähemalt mulle meenutas Tallinnas olnud Öko Saart. Jõime ja laulsime seal hommikuni kuni koht kinni pandi või me ise ära läksime, ei mäleta enam.
Kuna Maarja oli juba enne meid lahkunud ja Margus leidis läbi minu uued sõbrad, otsustasime Reelikaga McDonaldsisse minna. Võtsime takso ja sõitsime kohale. Juht eesti keelest suurt ei arvanud ja mu palve peale oodata, kuni me oma eined ära tellime, sõitis lihtsalt minema. Põnev. Mäk ise oli samuti kinni. Õnneks oli selle kõrval Statoil kust sai hotdoge ja coca colat - eks raskel ajal on perse ka laululind, seega sobis ka viinerisaia mugida. Vorstid ja saiad käes leidsime uue takso ning suundusime magama. Siinkohal on eriti halb see, et Reelika ja Maarja pidid magama ühes ühika moodi motellis, meie Margusega aga ta venna juures. Ma ei mõelnudki sellele eriti, aga oleks vist võinud. Igatahes ma sinna suurepärasesse majutusasutusse ei pääsenud, sest mu nime ei olnud broneeringute vms hulgas. Telefoni aku oli ka tühi ja Reelika läks magama. Istusin veits aega ukse taga ja sellest said tunnid. Kell oli juba 5 hommikul ja tegin viimase katse. Kutsusin tubli administraatori õue ja rääkisin oma murest. Tõenäoliselt ei taha slaavihing jama kuulata ja mind saadeti pikalt. Äge.
Telefon tühi suundusin uuesti Narvat avastama, ise ropendades, et oli seda paska nüüd vaja. Veidi aega töllerdanud sattus mu teele kamp kohalikke noori, kes midagi vene keeles öelda proovisid. Kuna mu vene keele skill on alla igasugust arvestust ning ma olin sel hetkel nii kuradi närvis, saatsin nad lihtsalt putsi, ühes teises keeles, mida mujal Eestimaal räägitakse. See ei tundunud neile mitte meeldivat ja kuna Narva on Aasiale lähemal kui muu Eesti, otsustati mulle idamaiseid võitluskunste näidata. Jooksin ära. Õnneks läks hästi ja Narva kodanikel oli muudki teha kui ühte Tartu poissi taga ajada. Varsti leidsin takso ja palusin end bussijaama viia.
"Gde eto, bus station?"
"zhevo??"
"bus station, bussijaam"
"a, aftobusnõi blablabla"
Sain bussijaama ja varsti ka Tartusse. Sõit oli erakordselt sitt ja kestis 3 tundi, mille tipphetk oli peatus Jõhvis.
Tartusse jõudes käisin Statolis suitsu ostmas ja jagasin põgusalt oma kogemusi Narva kohta.
Lõppkokkuvõttes oli tore reis, isegi muutis mind veidi, aga mitte piisavalt. Jaanipäev tegi tegelikult sama, ilma tasuta karatetunni ja bussisõiduta, aga taaskord mitte piisavalt. Lilled närtsivad ja suvest saab sügis, täpselt nagu Gerdist saab see sama egoistlik **** nagu alati. Sõbrad, võtke suvest viimast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar