Suvepäevad

Soojade ilmade tulekuge saabuvad ka firmade suvepäevad. Senise kogemuse põhjal võib neid jagada kolmeks: lõbus vaba aja veetmine koos töökaaslastega, ise kinnimakstud vaba aja viitmine koos töökaaslastega ning firma poolt pealesurutud lisakoolitus vabast ajast (halvemal juhul peab selle eest veel maksma).

Esimene on igati tore ja inimlik. Töötajad saavad koos ülemustega vabas õhkkonnas juttu ajada, süüa, juua ning end hästi tunda. Tavaliselt esineb ka mõni muusikaline kollektiiv või viletsamal juhul dj. Osalemine on loomulikult vabatahtlik ning eriti vastuargumente ei eksisteeri. Ainsaks probleemiks võib olla liiga agar personalijuht, kes loobujad kirjad paneb ning sellega palgatõusu pidurdada saab - ei ole kollektiivne, meeskonnamängija ja mingid Peep Vainud veel. Minu meelest sellised suvepäevad olema peaksidki.

Teine võimalus on lasta töötajatel oma suvepäevad kinni maksta. Kas varjatult (näiteks ei saada preemiat või palgatõusu) või avalikult (peab osalustasu maksma, et koos lõbusalt aega veeta). Siinkohal tuleb mängu surve, nii kaastöötajate poolt, kes on suvepäevadest huvitatud ning sinu loobumisel vaadatakse viltu, et miks sa meie peo ära rikud. Hullemaid tagajärgi võib tuua personalijuht, kes sind mittekollektiivseks lahterdab. Väiksemas firmas teeb viimast omanik või juhataja, kes üldjuhul Eestis nagunii sama isik on. Töötaja jaoks oleneb kõik suuresti seltskonnast ning selle sobides võib tulla vägagi tore üritus. Suhtlemist juhtidega on vähem, sest üritus tundub tänu osalustasule veidi formaalsem. Samuti proovitakse võimalikult palju vägijooki ning sööki makku ajada, sest rahal ei saa ju lasta raisku minna. Minu meelest on selline üritus vastik ning veidi personalijuhi enesekiitus - teen nii hea ürituse, et töötajad tahavad maksta ja kui ei maksa, siis...

Viimane on suvepäevade egiidi all toimuv rühmakoolitus, mille heal juhul maksab (suuremas firmas) kinni tööandja, halvemal juhul töötajad ise. Kuna koolituse eest on makstud, proovitakse kohale ajada võimalikult palju inimesi, selleks tellitakse buss, kes töötajad laagripaika veab. Tavaliselt toimub see laupäeva hommikul, võrdlemisi vara, et päevast maksimumi võtta. Üldjuhul on koolitaja või koolitajad personalijuhi isiklikust huvist tulenevad ning ei anna töötajatele suurt midagi. Ainus mis saadakse on Wordis kujundatud diplom ning raisus nädalavahetus. Parima stsenaariumi korral saab õhtul ka mõne vorsti krõmpsutada ning õlut juua. Töötajate pea on päev otsa kestnud jurast paks ning keegi eriti suhelda ei viitsi. Juuakse vihaga oma õlu lõpuni ning kobitakse telki magama. Eriti viletsal juhul on järgmisel hommikul platsis uus kamp elutreenereid või muidu põnevaid asjapulki ning saaga jätkub. Ülemustele on see parim võimalik lahendus, ei pea purjus töölise ettepanekuid ja nurinaid kuulama ning keegi ei pane eriti pahaks kui nad ise seda jura kuulata ei viitsi. Alati saab öelda, et meil Mainoris räägiti sama asja juba esimesel kursusel või mul on see koolitus juba läbitud. Pühapäeva õhtuks toob buss väsinud töötajad tagasi koju, et nad esmaspäeval kenasti tööle jõuaks.

Ilusaid suvepäevi!